Lihtne ja elegantne preeriaküünal
(Ilmunud Postimehe lisas "Maaelu edendaja" november 2015
Kuna väljas jätkub mõnus soe sügis ja sibulaid võib vabalt veel istutada, siis julgustaksin katsetama ühe vähemlevinud ja -kasutatud sibulilleliigiga.
Preeriaküünlad (Camassia) on suve esimesel poolel toredaks vahelduseks neile, kes tahaksid nartsisside järel ja tulbimere hiliste esindajate kõrval, just enne suvist suurt õite pillerkaart, katsetada pisut teistmoodi õitega. Olenevalt liigist ja sordist kannavad neil 20-100 cm kõrgused õievarred üsna suuri tähekujulisi õisi, mis 4-6 nädala jooksul järk-järgult avanevad. Õitsemise aeg võib olla mai lõpust juuli alguseni – sõltub see kevade algusest ja õhutemperatuurist. Vaatamata nimele, mis paneb ehk pisut kahtlema nende sobivusest meie kliimasse, on tegemist külmakindlate ja üldse mitte pirtsakate taimedega. Päike või poolvari, tavaline parasniiske või isegi üsna niiske aiamuld - sellest täiesti piisab. Preeriaküünlaid saab kasvatada ka seal, kus liiliad, tulbid ja nartsissid niiskuse tõttu olla ei taha. Liigniiskus on siiski kurjast. Eriti meeldib mulle, et iga-aastast väljakaevamist/kuivatamist pole vaja ette võtta. Laialiistutamine tuleks ette võtta alles siis, kui sibulapesa on väga tihedaks kasvanud ja õitsmine seetõttu väiksemaks jäänud. Hea istutussügavus on 12- 15 cm. Hajutatud valgusesse puude alla istutades, kus langenud lehti ilmtingimata kokku ei kraabita, on sibulad kaitstud ka krõbedama külmaga lumeta talvel. Aga loomulikult võib sügisel sibulate kaitseks kasutada ka komposti, kuuseoksi või muud sobivat materjali.
Looduslikult kasvavad preeriaküünlad Põhja-Ameerikas ja oma nime on nad saanud indiaanlastelt, kes kasutasid osade liikide tärkliserikkaid sibulaid toiduks. Euroopa aedadesse jõudsid nad aga alles 19. sajandil. Saksa aedniku järgi oma nime saanud Leichtlini preeriaküünlal (Camassia leichtlinii) on mitmeid toredaid sorte:
Valgete pooltäidisõitega ‘Semiplena’ on tänu steriilsetele õitele väga pika õitseajaga ja püsib hästi ka lõikelillena vaasis.
Suurte kreemikasvalgete õite ja valge-rohelisetriibulise lehestikuga ‘Sacajawea’ pakub tänu kirjule lehestikule silmarõõmu juba nina mullast välja pistes. Ka püsib tal lehestik pärast õitsemist teistest sortidest kauem “värske”.
‘Caerulea’ sordirühma esindajate õied varieeruvad lillakassinistest siniste toonideni.
Käesoleva lehe kõikide materjalide kasutamisel tuleb viidata allikale ja kopeerimiseks tuleb luba küsida